Pääsküla matkarada

Ühel leitsakulisel juulireedel tegime perega matka Pääsküla raba laudteid mööda. Kogu matk vältas 2,5 tundi, sellest pool tundi puhkasime linnuvaatlustorni jalamil. Lapsed pidasid kenasti vastu. Oma söök-jook kulus marjaks ära. Hea, et oli kaasas ka kruus, millega allikatest vett sai ammutada.
Ühtlasi katsetasin pildiesitluseks uut vabavara, mis oli üllatavalt lihtne. Siin siis näide.

Koduaia vaarikad

Sel ja ka eelmisel suvel on meie õunapuualused vaarikad andnud täiesti korraliku saagi. Muidugi mitte ämbritega, aga piisavalt, et karbikestega külma pista ja jäätisega süüa.

Kuidas me Vihulas mõisnikud olime?

Teise päeva Lahemaal veetsime osaliselt rannas, lõunastasime Altja kõrtsis ning jalutasime RMK Koprarajal Ojangul. Õhtuse ujumise tegime Võsul. Õhtusöögi ja paadisõidu aga taas Vihulas, kus lapsed lõpuks ka vägava mullivanni võtsid.

Retk Lahemaale

Tuli mõte veeta paar päeva Lahemaal ja nii see ka läks. Esimesel päeval me külastasime Käsmu meremuuseumi ja ujusime seal. Lapsed ronisid suuuure kivi otsa.


Siis sõime-jõime Sagadi mõisas. Näiteks mina sõin sellist kooki.



Käisime RMK Metsamuuseumis ning jõudsime õhtuks Vihula mõisa, kus kõik on väga sulnis, luksuslik ja mugav.
Õhtul sõitsime mõisaaias golfiautoga, mis on tõesti nii lihtne, et isegi Eliise roolis iseseisvalt, õhtustasime kohalikus restoranis, kus laste pakuti friikate asemel ahjukartuleid. Minu magustoiduks valitud kook oli muidugist liig - puhas pehme shokolaad.

Pildike Muhust ja Pädaste restorani külastus

30. juuni – kolmapäev – kuues päev Muhus, hommikune retk Piirile Tiiru poodi prügikonteineri järgi, peatus Liiva poes, peatus teepervel ja metsmaasikate korjamine, hommikusöök, kella 12-ks Karinu ja tema õe Kati ning kokku üheksa lapsega Tihusel ratsutamine, automatk Üügu pangale, ujumine Pallasmaa rannas (selle suve kolmas kord), tädi Tiiule mahlapudelite tagastamine Mõega külla, kella neljaks Ragmale tagasi ja kella seitseks Pädaste restorani Alexsander õhtusöögile – arve pisut üle 2000, millest 600 minu valge veini pudel.

Menüüs suitsuangerjas salatipadjal (naadilehed, vesihein, muud umbrohud), krõbedad leivukesed (tuhaks küpsetatud porru, õhuke pähklileib) nõgese tipikastmega, mida serveeriti lohuga maakivil. Minu eelroog – pardimaks salati ja värske kartuliga. Tervitusmagustoit – porgandisorbee kuusevõrsetega, magustoiduks oli kusevõrse- ja oblikajäätis. Ilus roheline ja vaigumaitseline. Kohvi kõrvale tellitud kook jäi minu jaoks kuivaks. Aga üle kõige oli muidugi teenindus ja siis pisikesed lisandid, mis põnevust ja üllatust pakkusid. Näiteks tipikaste serveeriti lamedal kivil ja magustoit oli õunapuutüvest lõigatud puukettale asetatud taldrikul. Mingid krõbinad oli riputatud kadakasele konksule. Omaküpsetatud leib ja speltajahukuklid. Kogused väikesed, kui eriti peened serveeringud.

Kobarsissekanne - Taani reisipäevik

Asi oli tegelikult selles, et Taanis üritasin pidada reisipäevikut, aga kuna seal polnud majas netiühendust, siis tegin selleks ühe wordifaili. Nüüd meenus, et oleks vaja see tuleviku tarbeks ikka üles ka riputada.

10. juuni – Minu suvi algas täna Aegna saarel ujumisega. Nüüd tuleb kirja panna kõik ujumise päevad ja korrad nagu muiste meil Mariga kombeks oli. Treeningpäevikut peab ka hakkama korralikumalt pidama. Eesmärk nädalas vähemalt kolm jooksupäeva ja distantsi pikendada kuni 10 km-ni.
11. juuni – Reispäevik – algas sõit Tallinn Stockholm liini. Kauri mahitusel mängisime laeval bingot ja lohutusringis teenisin karbi Kalevi komme. Kel ei vea armastuses, sel veab õnnemängudes. Peaks hakkama lotot mängima.
12. juuni – 850 km läbi Rootsi ja Taani. Kusjuures see polnudki teab, mis õudne sõit. Lapsed pidasid ka korralikult vastu. Garmin näitas teed ja see on üllatavalt täpne riistapuu. Laisaks teeb muidugist. Alguses ikka lugesin kaart ja google mapsi väljaprinti, et võrrelda. Hiljem juba usaldasime pimesi, tulime ilma eksimusteta otse treppi. Teel jäi silma, et hullult palju on siin hobuste omanikke, kes oma suksusid auto taga vedada armastavad. Kahe suurema sillaületuse kogemuse võrra ka rikkamad. Kusjuures Malmö juures oli neil veel mingi suurem sillajooks kavas, seega oli autodele avatud vaid üks sõidusuund. Jooksust osavõtjate arv midagi pealt 30 000, sest oli näha rinnanumbreid 36 000-ga. Heal meelel oleks ise ka jooksnud.
13. juuni – äratust ei olnud, oli pikk ja sujuv hommik. Päeva veetsime Egenskovi lossis. See oli tore koht peredele. Meil kahjuks polnud kaasa oma toidukorvi, seega pidime kukruid kergendama, et mõned hot-dogid lõunaks lunastada. (25 Taani krooni tk) Õhtusöögiks keerasime majas pastat kokku. Jooksin ka väikese ringi – tarvis autoga läbi sõita, et pikkus üle mõõta, aja järgi otsustades u 40 min ehk 6 km. Maja on merele lähedal, sai õhtul ka lastega rannas jalutada.
14. juuni – kaks klaasi valget veni õhtul, see päästab mu päeva. Nii saab must muidugist varsti alkohoolik. Täna jätan jooksu vahele. Päev oli liiga pikk.
Plaanis oli külastada Odenses kirjaniku majamuuseumi, kuid üllatus-üllatus, see oli esmaspäeval suletud. Tegime vanalinnas väikese tiiru. Mul tuli pähe, et äkki nendele inimeste makstakse selle eest, et nad jätavad turistidele uudistamiseks aknakatted üles. Toad on ägedad. Nad tõega elavad seal, kraanikausis oli nõudepesu hari, köögipõrandal nurgas tühjad õlle- ja veinipudelid, aknalaudadel sidrunid vaagnal, märkmik pastakaga telefoni kõrval, üks onu isegi istus toas ja toksis midagi arvutis. Tõeline idüll. Tänapäevane muinasjutt, elustiil.
Edasi läksime Lollandiel safarile – hundid, tiigrid, sebrad, kaamelid, kaelkirjakud, ninasarvikud, sarvilised, kabjalised. See oli hea mõte, sest meile jäi seal olekuks 3 tunnudi ja see oli piisav. Sõit praamiga läks ka edukalt, täpselt jõudsime ja mahtusime ka peale. Hinnad on muidugist igast otsast kirved. Mingid mõttetud friikad maksavad ka 1000 raha või hot dog. Kodust kaasa toodud toiduga saab ikka piduliku kahekäigulise õhtusöögi – purgisupp ja pasta kaste ning salatiga. Oli õige otsus investeerida kaasvõetavasse toidukorvi. Ja ärme unusta õlle ja veini, mis me päeva päästavad.
Mõned üldised tähelepanekud – maanteeääri kaunistavad lupiinid – imeline. Palju on hobuseid ja kõik maa on haritud. Kui pole põllumajanduslik, siis on lihtsalt niidetud ja kasitud. Inimesed jalutavad oma koertega. GPS näitab täiesti perfektselt – üleval satelliidil istub ilmselt üks dispežeritädi, kes eesti keeli raporteerib, kuhu ja millal pöörata. (Tänu Tõnu Karule.)
15. juuni – täna peaks olema meie reisis kõrghetk, sest me külastasime Legolandi, koht, mille pärast reis ette võetud sai. Ostsime 2-päeva piletid ja läheme sinna homme tagasi. No ütleme, et meile meeldis. Mitte pileti hind, aga muidu. ;-) Klotsikestest tehtud asjad on ikka hämmastavad. Ühe väljapaneku juures jäi meelde, et selle ehitamiseks kulus 2,5 miljonit klotsi ja kui seda peaks üks inimene ehitama, siis teeks ta seda 12 aastat jutti. Lastel oli lõbu laialt – eriti väikestel. Aga muidu on atraktsioonid nagu Linnanmäelgi. Ilmaga ka vedas.
Õhtune autoring näitas, et minu sisemine spidomeeter töötab üllatavalt täpselt. Jooksuringi pikkus on 6,6 km. Läbisin selle siis veel korra ka ilma autota. Õhtul käisid meie lapsed veel meres sulistamas. Homme ehk jõuan ka ise nii kaugele. Hingematvalt ilus on küll päikeseloojang siin lahe kaldal. Dušši all olles tuli pähe mõte, et Amsterdami reis on vist samal nädalavahetusel kui sügisjooks. No mille jaoks ma siis treenin? Paha hakkas kohe sellest mõttest. Väike lootus on, et ehk ikka pole nii. Kodus saab pileteid kontrollida.
17. juuni – teine päev Legolandis, mille lõpus õnnestus leida Billundis ka väike kolmetärnihotell, mille lahke andmin lubas oma arvutist saata EALLi nõukogule oma kaitsekõne, millest nagu hiljem selgus, siiski asja ei saanud.