Lõuna-Eesti ja Ruja

Lõppev nädalavahetus möödus L-Eestis. Laupäeva keskpäeval startisime ja esimene peatus oli Tartu mänguasjamuuseumis, mis on üks mu lemmikuid. Mul oli kaasas ja Memme vana nuku pea, et see muuseumile annetada, siis aga lõin kahtlema ja tõin koju tagasi, et panen karpi ja hoian alles. Muuseum oli armas nagu alati, aga seekord veetsime aega mängutoas, sest püsinäitus on neil juba liiga püsiv, mängutoas olime aga esimest korda. Eeriku lemmikuks said kiikuv auto ja suur puust purjekas, millel rattad all ja millega sai toas purjetada. Eliise tegi tutvust nukumajadega. Ükskord saabub ka päev, mil me vanaisa tehtud nukumaja taastame.
Lõunat sõime Crepis koos Jaanika ja tema emaga, muuhulgas arutasime ka Muhu maja jagamist, täpsemalt meie ostame ja Jaanika müüb. Söögid olid Crepis hiigla suurte portsudena, kuid mitte üleliia maitsvad. Siiski söödavad. Ooteaeg venis ka kahtlaselt pikaks.
Viimaks jõudsime ka Villu ja Edithi juurde. Kohvitasime, jätsime lapsed neile ja läksime Rujale. Vihm täitis küll terve õhtu, aga elamust ei kahandanud. Meile meeldis - meeldis lavastus, videolõigud, muusika, osatäitjad. Igal juhul 100x etem kui Viinistu Keiserlik kokk.
Pühapäeva hommikul olime Villu juures, lõuna Karude juures Külitses ja õhtu Kosel. Käisime ka Tarekeses söömas ja jäime sellegagi rahule - hubane, kiire teenindus, kodused toidud, sai ka poolikuid praade.
Muuhulgas otsusastin töösuhte Postimehega aasta võrra edasi lükata ja jätkan koolis meedia õpetajana. See võimaldab mulle kahepäevase töönädala, kooli poolt rüperaali ja vaba aega laste jaoks. Ka töötasu on koolis riiklikult paigas ja ma ütleks, et suurema koormuse puhul on see täiesti korralik, minu puhul võimaldab aga perele leivaraha teenida küll.